„Mullahõnguline surnukirstuäri“ hirmutas lapsi ja noori

Nähtavasti lugupeetud kirjale allakirjutajad ei tunne küllaldaselt lapse hingeelu, sama julgeksin öelda ka Tartu lastekaitse juhtitvaile ringkonnile. Mitte mõni pärg või aknale asetatud kirst ei häiri alati ruttavaid elurõõmsaid mudilasi, vaid kodune ümbruskond, kus sageli ei ole võõras kõrtsihõng ja ääretu vaesus. Miks on meil nii palju kõrtse ja veel agulis, kus suhteliselt niigi joomine suurem?Ning kohvikust väljuv noorur vaevalt küll teeb seal oma tõsiseid tulevikuplaane, kas selleks sobiv koht on kohvik — eks kinos näeme aga sageli nii traagilisi filme, et mõni puusärgiäri kahvatab selle kõrval ja ometigi lähme kinno omal tahtel. Liigne on küll nii suur noorte optimismi eest hoolitsemine nagu nõue kaotada sealt seda äri.Lõpuks olgu vaid öeldud – surm varitseb meid kõikjal, ta viib sageli meilt lähima, me tegeleme temaga kui tõsiasjaga ja siiski on meis kõigis elutahet ja usku, et meid külastab ta meie olles juba hallpäised raugad.“Järgnenust teme, et Karl Sotniku puusärgiäri jäi edasi samasse kohta tegutsema, 1939. aasta 28. jaanuaril reklaamib ta end Postimehes. Tõenäoliselt sulgesid Nõukogude võimud Sotniku äri 1940 aastal. 1941. aasta septembris, so Saksa ajal, teatab Sotnik jällegi rõõmsalt Postimehe vahendusel ostjaskonnale, et puusärgiäri on tagasi vanades ruumides aadressil Suurturg 2.Ants SiimTartu Linnamuuseumi haridusprogrammide kuraator